Kirja pannud Asael Truupõld Roelas 1998.a

​

Olen elukutselt pedagoog. 1960.a sain kõrghariduse kaugõppe teel eesti keele ja kirjanduse erialal.

​

Sündinud olen Moskvas. 1920.a opteerus perekond Eestisse. Tallinnas käisin algkoolis ja hiljem Westholmi Gümnaasiumis. Opteerumise ajal olin kahe ja poole aastane laps, sellest ajast ma midagi ei mäleta. Vanem õde oli viie aastane. Tema mäletas neid asju, mida ma pole üles märkinud.

​

Endises koolis Harjumaal Kuusalus töötasin enne seda. Olin direktor. Kuusalu kool muutus 1961.a algkooliks. Töötasin siis veel ühe aasta seal. Siis hakkasin paremat töökohta otsima. Harjumaalt midagi ei pakutud. Pöördusin õpperajooni poole. Sealt juhatati mulle, et Avispeal tahetakse kooli direktorit. Käisin siin vaatamas. Oli väike ja kodune koht ja see sobis mulle.

​

Tulingi 1962.a oktoobris siia. Algas 1962/63 õppeaasta. Mind vormistati tööle 1.okt, kuid tegelik õppetöö algas alles 10. oktoobrist. Kool oli sel ajal sovhoosi kartuleid võtmas. Sel ajal abistasid koolid majandeid, Avispea kool Triigi sovhoosi.

​

Sel ajal oli Avispea koolis 8 klassi. Igas koolis seati tööle 8 klassi, kus see vähegi võimalik oli. Mõnes kohas oli ka 7 klassi. Üks Avispea koolimaja oli varem maha põlenud. Triigi sovhoos ehitas lõuna poole maanteed uue koolimaja. Seal oli sees ka velskripunkt. Maja oli valmis ja ühe aasta juba enne minu siiatulekut töötanud. Teine aasta läks kui ma tulin.

​

Uues majas olid üksikklassid. Algklasse oli 4 ja kumbki oli liidetud. Need olid vanas koolimajas. Nii et 2 õpetajat töötas neljas klassis. Vanemad klassid olid üksikklassid.

​

Seal uue maja vastas oli üks väike maja. See oli meil töökoda ja söökla. Peale kunagise „uue“ koolimaja mahapõlemist olid olnud segased ajad. Osa kooliklasse oli ajutiselt töötanud ühe õpetaja majas. Peale uue maja valmimist tulid klassid sealt ära. Üks komplekt jäi klasse vähemaks. Viiendasse klassi tuli ainult 2-3 õpilast. Siis see klass likvideeriti ja need lapsed hakkasid Väike-Maarjas Keskkoolis käima.

​

Koolis oli ikka 8 klassi edasi, kuigi üks klass oli vahelt ära. Ühel aastal üks aastakäik ja see läks siis aastatega edasi järgmistesse klassidesse. Hiljem läks üks komplekt vanemates klassides vähemaks. Siis pandi kaks klassi kokku. Kool oli kuni minu aja lõpuni 8-klassiline. Komplekte oli siis vähem ainult.

​

Seejärel kaotati ära Pudivere algkool. Meil oli aga algklassi õpetajat vaja. Sealt tuli siia üks õpetaja.

​

Muutsin kantselei asukohta. Alguses oli selleks õpetajate tuba vanas majas. Pioneeritoaks oli uues majas üks väike tuba. Ma muutsin pioneeritoa direktori toaks. Kuna direktoril on rohkem tegemist vanemate klassidega. Algklasside juures on pioneeritoal parem. Panin ka mõlemasse telefoni. Nii sai ka omavahel rääkida kui vaja oli. Alguses oli ainult vanas koolimajas telefon.

​

Elektrivalgustus ja küte olid õpetajal priid teatud piirides. Sellega tuli enam-vähem välja. Palgad ei olnud kuigi suured. Raha kulus äraelamiseks. Suure surmaga korjasin endale auto raha. Pidasin lehma, et paremini ära elada. Spordiplatsilt ja kõrvalistest kohtades tegime heina. Ei olnud seal suurt maad midagi. Kõrvalhooned olid ja seal oli laut olemas. Tee pool otsas oli suur ait. Seal oli küün, kus auto seisis. Tagumine osa oli laudaks. Väljakäigud õpilaste jaoks olid kõrvalhoonete küljel. Me ehitasime sisekäimla. Seal oli meil üks tuba ja selle tegime käimlaks.

​

Meie aiamaa oli seal ja ka kooli aed oli olemas. Kooliaed oli juba ammu sisustatud. Staadion oli ka olemas. Põldusid haris Triigi majand. Ise pidid kokku leppima traktoristiga ja temale ka maksma. Nii kui praegugi. Ega nad ei kartnud seda tööd majandi töö kõrvalt teha- sovhoos lubas. Raha läks ikka otse töötegijale. Enamasti ikka raha, vahel ka pudel viina.

​

Koolil oli ka oma väike raamatukogu. Koolidel sel ajal suuri raamatukogusid ei olnud. Pärastpoole püüti küll neid laiendada, hakati õpperaamatuid andma raamatukogu kaudu. Sel ajal siiski natuke raamatuid oli. Keegi seda kohakaasluse alusel ka hooldas. Vist eesti keele õpetaja.

​

Õpperaamatud anti lastele kooli poolt. Taha kirjutati, kelle käes ja kasutamisaeg. Kevadel tõi õpilane raamatu tagasi. Ja sügisel läks see raamat jälle kellegi teise õpilase kätte. Kui uus õppeplaan tuli, siis tuli ka uus raamat võtta. Või ka siis kui raamat juba näruks oli muutunud. Pahandati ja kanti maha.

​

Õpilastel oli korralik söömine. Selle jaoks oli meil kokk. See oli kooli oma sisemine korraldus. Tegelikult oli ette nähtud kolm teenija kohta. Meil oli nagu kolm maja ka. Töökoja maja oli nagu üks maja. Ta pidi seda kütma ja koristama. Ja siis jäi nagu kokaks ka.

​

Sel ajal ei olnud veel viiepäevast töönädalat. Oli kuuepäevane töönädal veel minu ajal. Õpetajatel oli niikuinii üks vaba päev nädalas- ükskõik, mis päeva peale see siis sattus. Ei pruukinud laupäev olla, võis muu päev ka olla. Laupäev oli koolipäev. Tegi niimoodi, et ka kooliteenijad said ka ühe päeva nädalas vabaks. Teised kaks tegid siis selle töö ka ära, kes vabal päeval oli. Nii et igaühel oli ikka üks tööpäev vaba, kus ta võis käia poodides või Rakveres ilma mureta. See meeldis neile hästi. Väike-Maarja arst käis vaatamas seda koolikorraldust, sööklat ja puhtust. Ta sai sellest aru ja ei pannud midagi pahaks.

​

Sussindus (susside kandmine klassides) oli täiesti läbi viidud. Jalanõud tulid õpilastel vahetada. Nad olid sellega harjunud. See oli maa kool. Selles ei olnud suuri pahandusi. Kõik läks kenasti.

​

Kohalik velsker käis kooli sanitaarolukorda vaatamas. Sel ajal oli Avispeal velsker ka. Pärast toodigi velskripunkt kooli uude majasse. Suuri õnnetusi minu ajal õpilastega ei juhtunud, kus velsker pidi abi andma. Üks õnnetus siiski oli vist minu ajal.

​

Kaheksandas klassis ei ole kunagi sõjalist õpetust olnud. Nii ka siin ei olnud midagi tegemist püssidega. See tuli alles keskkooli viimases klassis.

​

Võimlemise tunnid olid peamiselt väljas. Võimeldi ja joosti. Mingisugust võimlemissaali ei olnud. Kui väljas ilm väga paha oli, siis pisikeses jalutusruumis seal natuke vehkisid ja võimlesid. Talvel käisid suusatamas, olid ka suusavõistlused. Suvel, õieti kevadel ja sügisel oli kergejõustikuks kooli staadion. See võimlemine meie koolis väga tähtis õppeaine ei olnud.

​

Käsitööd õpetati tüdrukutele ja poistele eraldi. Neile olid eraldi töötoad samas majas, kus oli söökla. Üks ruum oli köögiks selles majas. Midagi erilist nad ei teinud. Õppisid veidi tööriistu kasutama.

​

Mina andsin eesti keelt ja laulmist. Ma olin muusikamees. Õpetasin algklassides lastele laulu viiuliga. Vanemates klassides aga klaveriga. Tegime koorilaulu ka. Paremad lauluhääled laulsid kooris. Laulutunnis võeti kõik läbi. Kui üksinda väljalaulmine oli, siis panin kehvema õpilase kellegi parema kõrvale ka laulma. Hinnete panekul hindasin noodi kirjutamist. Transponeerimisime vähe ka ühest helistikust teise. Kirjutasin teksti peale näiteks ühe helistiku ja andsin ülesandeks teise helistikku ümber kanda. See pole üldse kunst, iga noot tuleb lihtsalt ümber kanda. Sellele panin ka rõhku ja sain hindeid rohkem juurde. Laulmistunde oli nädalas ainult üks. Veerandi lõpus lasin üksipäini ka laulda. Kui ta üksinda ei saanud viisiga hakkama, siis panin ta teise kõrvale. Kui ta siis tegi ka koledat häält ja muud ei tulnud, siis ma laulmise eest panin talle kahe. Kui ta noodiõpetuses oli neljamees, siis sai kokku kolme. Kui ta seal ka oli niru, siis saigi tunnistuse peale kahe. Aga see kaks midagi ei lugenud. Sellega istuma ei jäetud. Enamasti nad parandasid oma kahe kevadeks ära. Laulmine oli kunstide aine, mis oli koolitundide raskemate ainete vahel nagu puhkuseks. Seda nii õpilastele kui ka õpetajatele. Seda polnud väga raske anda. Kui sul vähegi muusikalist tunnet oli ja nad väga koerad ei olnud. Direktoril oli natuke suurem distsipliin kui tavalisel õpetajal. Minul sellega raskusi ei olnud. Lapsed olid üldse sel ajal viisakamad kui praegu. Sellest on nüüd ka 30 aastat tagasi. Nüüd on natuke halvema poole.

​

Õppeedukus oli enamasti hea. Jõuti edasi, mõni jäi vahel istuma ka. Õpetajale sellest midagi ei olnud. Oleks väga palju istuma jäänud, siis oleks haridusosakond hakanud asja vaatama. Aga üksikud eriti ei mõjunud kuhugi. Peaasi oli see, mida õpetaja juures vaadati, et kuidas ta tundi annab ja oma tööplaani suudab täita.

​

Käis koos ka õppenõukogu. Arutati jooksvaid asju, mis vaja oli. Samuti ka iga kord pedagoogilisi asju ja käitumist. Kui käitumist oli õpilasel vaja rahuldavalt allapoole võtta, siis sai seda õppenõukogu otsustada. Klassijuhataja võis üksinda ainult hinnet tõsta kolmest neljani või viieni. Allapoole ta hinnata ei tohtinud. Ulakaid poisse oli ka teiste hulgas ja vahel vähendati käitumishindeid.

​

Oli olemas ka lastevanemate komitee. Nende otsustada oli toetuste andmine ja rahalised asjad. Komitee oli lastevanemate hulgast. Direktor oli vaid liige. Vist oli ka üks õpetaja seas. Harilikult see oli ka sekretäriks. Direktor ja õpetajad aitasid neid asju rohkem läbi viia. Raamatute ostmine käis ka sularaha eest.

​

Triigi sovhoos andis lastele tasuta lõunasöögi. Kõik lapsed said lõuna ajal süüa. Kui oli neid lapsi, kelle vanemad ei töötanud sovhoosis, siis nende tööasutused andsid omalt poolt toitlustuse toetust otse koolile. Sovhoos nendele ei saanud otseselt anda. Siis tuli veel raha piima normaliseerimisest müügi tasemele. Seda lisatoetust tuli anda pühapäeva eine jaoks. Siinkandis see pikk päev ei olnud veel nii kangesti moes. Meil olid lapsed lähedalt koos ja neil ei olnud selleks ka vajadust. Nad läksid kohe peale tunde ära koju. Hiljem hakati lapsi kooli vedama bussidega.

​

Kui vaja oli, siis õpetaja andis nõrgematele õpilastele oma äranägemise järele ka järelaitamistunde. Tavaliselt seda vaja ei olnud. Aga mingit ringitööd ikka tehti vahel peale koolipäeva.

​

Kooli kõige suurem pidu oli nääripidu, mis peeti enne talvist koolivaheaega. Teisi pidusid ei olnud. Aktusi siiski peeti, nagu Oktoobripühade puhul. Kultuurihommikute pidamist eriti ei mäleta. Mõnes kohas, kus ma töötasin, olid nad olemas. Kindlad nähtavasti nad ei olnud. Kui aga oli, siis kogunesid ka algklasside õpilased sinna suuremate majja. Seal oldi püsti ja neile räägiti midagi. Rääkisid mõned õpetajad ja direktor.

​

Meil oli väike kool ja eraldi õppealajuhatajat polnud. Direktor pidi ise kõik asjad õppetöö osas korda ajama.

​

Väike-Maarjaga olid nõrgad sidemed. Spordiolümpiaadide pidamist sel ajal ei mäleta. Sealt käisid inimesed siin kõnelemas küll. Seda nii õpilastele kui ka lastevanematele.

​

Avispeal tegeleti ka isetegevusega täiskasvanute hulgas. See oli rahvamaja juures. Avispeal oli siis veel seltsimaja olemas, kooli endise spordiplatsi (staadioni) ja koolimaja vahel. Selles pidasime neid pidusid. Ja eks seal sees tehti ka võimlemist. Halva ilmaga ei saanud õpilased väljas midagi teha.

​

Minu ajal ei olnud Üldlaulupidusid. Käisime kohalikul laulupeol kas Porkunis või Väike-Maarjas.

​

Ekskursioonidel käisime bussidega Lõuna-Eestis. Sovhoos maksis enamasti need asjad kinni. Oli vaja ainult organiseerida.

​

Igal kevadel käidi ka ühel päeval metsa istutamas. See oli huvitav päev. Käidi kogu kooliga. Tavaliselt Lebavere riigimetsas. Alguses veel ei olnud Lebavere metskonda. Kui pidin minema koolile puid ostma, tuli minna Porkunisse. Lebavere kuulus Porkuni alla. Siis tuli Lebavere metskond ja nüüd on koguni Triigi metskond. Seesama, aga teise nimega. Metsapäevadele mindi enamasti bussiga. Lapsed pidasid end korralikult ülal ja pahandusi ei olnud.

​

Väiksed koolid nagu meie, väljaspoole Eestit oma ekskursioone ei teinud. Hea kui Tallinnas ja Tartus sai käidud.

​

Koolist ei antud arhiivi sel ajal mitte midagi. Selle aja jooksul, mis mina siin olin. Kõik asjad säilitati koolis. Pärast viidi neid asju ära. Eriti peale seda kui kool muudeti algkooliks. Vist viidi arhiivi. Oli olemas ka korralik kooli kroonika. See oli enne mind juba täidetud ja mina jätkasin seda.

​

Noored õpetajad olid Avispeal komsomolid. Direktor pidi parteis olema, muidu ei saanud direktor ollagi. Lapsed olid 100% pioneerid. Pärastpoole tekkis üksikuid, kes lihtsalt ei hakanud.

​

Lapsed ei olnud veel komsomoliealised, olid alles pioneerid. 14-aastased said juba komsomoli astuda. Enne oli luba alates15-aastast. Siis vähendati ühe aasta võrra. Avispeal ei olnud komsomoliorganisatsiooni. Triigi noortel oli oma organisatsioon. Vanempioneerijuht kuulus sinna alla. Ta pidi sinna kuuluma, muidu ta ei saanud oma tööd teha.

​

Ühekorra hakati kooli kaotama, et järgmisel aastal enam ei saa endisel kujul olla. Jääb ainult algkooliks.

​

Minu ajal oli viimast aastat Avispeal 8-klassiline kool. See oli 1966/67 õppeaastal. Sügisel 1967.a tulin siia Roelasse. Siis oli Avispea kool muudetud juba algkooliks Kool tegutses algkoolina veel kaks aastat ja siis likvideeriti hoopis ära. Lapsed hakkasid bussiga käima Väike-Maarja Keskkoolis. Avispea küla oli ilma lasteta nagu välja surnud.